"Hooandja" blog

Suured ja olulised hetked, mis panevad ka lugejaid oma eludes rohkem võlu märkama

Eia Uus on paljudele Eesti raamatusõpradele tuntud kirjanik, kes on kirjutanud kuus eripalgelist raamatut. Tema seitsmes raamat "KIrjad Buenos Airesest" annab lugejatele taas võimaluse mõtetes keerata pilgu Eestist eemale, et kogeda midagi, mis on niivõrd erinev. See raamat räägib ka isiklikest tumedatest tunnetest ja sellest, kuidas sellega toime tulla. 

Eia, see on sinu seitsmes raamat. Eelmine raamat "Tüdrukune" on üsna erinev varasematest teostest. Kas "Kirjad Buenos Airesest" on mingis mõttes pöördumine tagasi žanri ja stiili juurde, mille poolest juba oled hästi tuntud lugejatele?

Minu raamatutest enimarmastatud on ilmselt „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein“, millele on pea kümne aasta jooksul tulnud lõputult lugejakirju igas vanuses naistelt ja meestelt. Lugejaid võlub seal minu viis argipäevas leida suurt ilu ja tähenduslikkust ning Buenos Airese raamatu käsikirja esimesed lugejad on sama välja toonud. Et pealtnäha lihtsad hetked, mis minu silmis on suured ja olulised ning panevad ka lugejaid oma eludes rohkem võlu märkama.

Ning reisikiri žanrina on mulle nii omane, et ka enamik mu romaane rändavad ka kaugetel maadel ja võtavad lugeja endaga kaasa.

Kellele see raamat on? See pole ju pelgalt reisiraamat nendele, kes tahavad uurida rohkem Argentiinast?

Põhjus, miks ma selle raamatu nüüd kirjutasin, oli tunne, et oleme kõik pandeemiast veidi närbutatud ja igatseme midagi, mis poleks argipäev koduse nelja seina vahel. Viimase pooleteise aasta valguses sai minu Argentina rännak hoopis teise maitse juurde: lugeda nüüd, kuidas ELATI...! Kuidas iga tuttavat põsele suudeldi, kinnistes ruumides tantsiti ja kambakesi ühest kõrrest joodi, ääreni täis umbses metroos loksuti ja nii edasi, see kõik tundub eksootilisem kui kunagi varem. Kuidas võõral maal mängib võõras muusika ja igas vanuses inimesed tänavatel tangot tantsivad... See on raamat inimesele, kes ihkab palju elada ja kogeda.

Kirjutan ka väga isiklikust tumedast kohast välja rabelemisest, rahulolematusest paremasse kohta liikumisest.

Kas plaanid kunagi naasta Buenos Airesesse?

Ausalt öeldes, kui ma lugesin seda käsikirja nüüd paar aastat hiljem, siis oleksin tahtnud kohe minna! Raamatus kirjutan Flaubert’i tähelepanekust: „Alati on kurb lahkuda kohast, kuhu sa tead, et iial ei naase. Sellised need rännakumelanhooliad on – ehk on need reisimise üks rahuldust pakkuvamaid osi.“

Põhjus, miks minu Buenos Aires osutus nii eriliseks reisiks oli tegelikult võib-olla teadmine, et ma ei naase sinna kunagi. Leian, et elus tuleks rohkem niiviisi teha: armastada ja koos olla täna, nüüd, nii nagu võimalust rohkem ei tuleks.

Räägi palun veidi raamatu välimusest. On teada, et see tuleb eriline raamat ja selle valmistamisel on palju käsitööd.

Jah, raamatukunstnik Angelika Schneider on tõesti selle raamatu hingega hoolega tutvunud ja saanud üsna vabad käed mängimiseks. Raamatus on kasutatud mitmeid eri pabereid, trükitehnikaid, see tuleb nn „avatud seljaga“, kus näed erinevaid katmata poognaid üksteise kõrval, esikaas tuleb lahtivolditav nagu õnnitluskaart, tagakaanel on siiditrükiga kangas, raamatus on väga palju värvilisi fotosid ja mänge nii piltide kui tekstiga. Kõik ainult sellepärast, et palju reisinuna oli Buenos Aires nii eriline koht, seega tahtsin, et ka raamat oleks väga teistsugune – selline, millist me keegi varem käes hoidnud ei ole.

Said hiljuti emaks. Kuidas see on mõjutanud sinu kirjutamist?

Buenos Airese raamatu puhul ütles mitu inimest, et need jutupildikesed on justkui laastud, miniatuurid. Pisikese lapse kõrvalt ei ole võimalust pool päeva hoolikalt läbi komponeerida 12-leheküljelist jutustavat peatükki, nii et kui laps magas ja võis iga hetk ärgata, kasutasin võimalust ja lõin selliseid lühikesi terviklikke hetki.

Lisaks sellele, et oled kirjanik, oled ise usin lugeja. Tean, et võib vabalt lugeda aastas ka üle 100 raamatu. Kas viimasel ajal on su kätte sattunud mõni eriti hea raamat, mida tahaksid teistele soovitada?

Walter Tevise „Lipugambiit“ oli mulle vaimustav lugemine. Ma ei teadnud varem malest midagi, aga Tevis kirjutab malemängust nii pingeliselt, et lugedes elan ihukarvadega kaasa millelegi enda jaoks täiesti uuele – ja pealtnäha nii vaiksele. Minu jaoks oli Beth Harmon ka hästi värske karakter. Sellest 1983. aasta raamatust tehti hiljuti Netflixi seriaal, mis on samuti palavalt armastatud, aga minu meelest raamatu Beth on palju huvitavam kui seriaali jaoks ära suhkrustatud malegeenius.