Veebruar 2015 algas noorele emmele nagu iga teine. Nädalad olid täis rõõmu ja naeru, kuniks päevi tunda andnud valu kõhupiirkonnas enam jätkata ei lubanud. Vilkurite saatel toimetas kiirabi Marja EMO-sse, kus selgus ka peidus olev karm tõde – emmel on vähk! Vereloomevähk ehk lümfoom oli agressiivselt ennast sisse seadnud ja Marja teadis, et sellest päevast muutub kõik nii tema, ta lapse kui ka ta pere elus.
Viivitamatult algas keemiaravi ja Marja veetis järgnevad kuud Mustamäe haigla ja kodu vahet joostes. Oli paremaid päevi, oli halvemaid päevi. Oli päevi, mis on nii karmid, et neid on lausa raske meenutada või võimatu kirjeldada. Aga oli ka häid päevi - päevi, mil tema väike laps tegi oma esimesed sammud või ütles oma esimesed sõnad.
Novembri lõpus 2015, 10 kuud peale diagnoosi saamist, olles läbi teinud kõik kolm Eestis pakutavat raviliini (kokku 9 keemiaravi), teatasid arstid Marjale, et nad on teinud kõik, mis nende võimuses. “Kahjuks meie enam midagi teha ei saa ja palju aega sul jäänud ei ole”, olid karmid sõnad, mida keegi oma elus kunagi kuulda ei soovi. Marja jäi oma haigusega, mis keemiaravide taustal muudkui kasvanud ja progresseerunud oli, omapead.
Paralleelselt keemiaraviga otsis Marja abi ka alternatiivravi meetoditest. Siiani oli ta juba kardinaalselt muutnud oma toitumist ja eluviisi, korrastanud mõtteid ja tundeid, võtnud pidevalt kõiksugu vitamiine ning looduslikke immuunsüsteemi tugevdajaid. Olles arstide poolt sõna otseses mõttes koju surema saadetud, pöördus Marja aasta lõpus ka ühe Ameerikas populaarseks osutunud alternatiivravi poole. Aga mida aeg edasi, seda rohkem hädasid hakkas ilmnema. Paistes käed ja kael ning igapäevased minestushood muutsid Marja pere murelikuks.
Nagu imekombel, avanes detsembri lõpus võimalus minna Saksamaale, Würzburgi Ülikooli Kliinikumi, kohtuma Euroopa parima doktoriga lümfoomi ravis. Kohale jõudes selgus karm tõde – haigus oli veelgi rohkem kasvanud ja seda hirmutavalt kiire tempoga. Saksamaa professori sõnul oli haigus nii suur, et oli murdnud ka Marja ribi ning surunud peaaegu täielikult kinni tema hingamisteed. Kui Saksamaale sõites arvas Marja, et läheb vaid konsultatsioonile, siis kohal olles oma haigusest pilti nähes, tuli otsus Saksamaale ravile jääda ilma mingi kõhkluseta. “Tagasi koju sa enam ei jõua”, olid maineka professori sõnad. Ka hilisemalt, ravikuuri keskel, rõhutas professor korduvalt, et 29.12 – päev, mil Marja Saksamaale jõudis – oleks olnud üks viimaseid tema elus, kui ta poleks ravile tulnud.
Saksamaa arstide täpsus, enesekindlus, tipptehnoloogia ja aastatepikkused kogemused turgutasid Marja üles. Päevad möödusid lisaks ravile ka läbi Skype’i lapsele lauldes ja talle raamatuid lugedes. Nüüd, läbi valu ja lootuskiirte, on kevad saabumas Marja perele heade uudistega. Vähk on allumas ravile ja Marja paranemislootused on suured. Kahjuks on aga ravi Saksamaal kallis. Pere on siiamaani saanud hakkama omade vahenditega, kuid nüüdseks on need otsas. Marja sai paariks nädalaks ravist puhkust ja veedab selle aja Eestis. Würzburgi tagasi pöördudes (kui haigus on allunud ravidele nii, nagu loodetakse) tuleb Marjal läbi teha veel viimane karm keemiaravi, mis kinnitaks, et haigus ei tuleks enam kunagi tagasi. Kahjuks on aga selle ravi prognoositav maksumus ca 350 000 EUR. Marja looga saad täpsemalt tutvuda lehel www.aitamekoos.ee.
Aita Marjal paraneda ja toeta tema ravi. Aitame koos!
