Olen Riho Västrik, loodus- ja dokumentaalfilmide režissöör-produtsent. Olen teinud filme kaugetest maadest ja karmist keskkonnast. Minu esimesed katsetused olid mägironimise ekspeditsioonidest, edasi tulid Siberi ja Kaug-Põhja matkad. Need kauged rännuteed aitasid mul mõista kui võimas on loodus meie enda koduses Eestis.
Poolteist aastat tagasi tutvustati mulle Läänemaa meest Valeri Štšerbatõhi, kelle fotod huntidest, karudest ja ilvestest on loodusfotograafide ringis tuntud. Valeri uueks hobiks on filmimine. Tal on õnnestunud filmida erakordseid kaadreid meie metsaelukate elust. Iga loodusfilmi operaator kadestaks teda!
Foto: operaator Valeri Štšerbatõh
Valeri kutsus mind režissööriks. Ma nõustusin. Edasi planeerisime võtteid koos ja film hakkas kuju võtma. Jagan teiega oma kavatsusi.
Tahan luua dokumentaalfilmi, mis jutustab Eestist omapärasel moel – piiludes metsaelanike maailma. See on meditatiivne kulgemine, milles meie suurkiskjad ja röövlinnud elavad oma elu – söövad, magavad, mängivad, jätkavad sugu. Selles filmis võetakse rahulikult aega, et jälgida metsaelukate käitumist. Olemasolevate kaadrite unikaalsus ja intiimsus võlub vaatajat ka ilma konstrueeritud narratiivita.
Filmi põhiliseks võttepaigaks on kotkaste söödaplats, mida lisaks majesteetlikele röövlindudele külastavad ka karud, hundid, ilvesed, mägrad, rebased jt elukad. Lisaks on filmitud rajakaameratega söödaplatsist 5 km raadiuses.
Film on nagu märkmik, kuhu sissekandeid tehakse siis, kui on midagi, mis väärib jäädvustamist. Selline struktuur võimaldab esitada parimaid hetki, ilma et peaks neid väga hoolikalt üksteisega siduma. Märkmiku sissekanded võivad pikkuse poolest erineda, ikka vastavalt sellele, kui külgetõmbav üks või teine episood on.
Ajaliselt kulgeb film koos aastaaegade vaheldumisega. Alustame talvel, kui kotkastel on periood, mil nad on lisatoidust eriti huvitatud. Paarkümmend majesteetlikku merikotkast korraga sebimas on hingemattev vaatepilt. Ühtlasi aitab vaatajale vihjata, et tegemist on kotkaste söödapaigaga. Ootamatult ilmuvad lumisele metsalagendikule ka hundid ja isegi karu, kes vähemalt rahvapärimuse kohaselt peaks sellel ajal magama. Edasi kalendaarses järgnevuses: kevad, suvi, sügis ja taas talv.
Kuigi selgelt äratuntav tegevuspaik on kotkaste söödaplats, teeme "lülitusi" ka rajakaamera jäädvustustele. Eelkõige selleks, et anda pisut laiemat pilti söödaplatsil käivate tegelaste "kaadritagusest" elust. Siin on üllatavaid liikide omavahelisi kokkupuuteid, mis ei mahu levinud teadmiste raamidesse. Näeme metssiga uudistamas karude miilustamist ja mägra südi käitumist huntide vastu.
6000 eurot - Vajame raha filmile maailmatasemel helidisaini tegemiseks. See hõlmab nii loodushäälte salvestamist kui stuudiotööd - heli järeltöötlust ja kokkumängu.
4000 eurot - Samuti vajame raha pildi järeltöötluseks. See tähendab kaadrite stabiliseerimist, rajakaamera materjali resolutsiooni tõstmist ja värvimääramist.
Helidisain on väga suure kaaluga. Heli aitab luua dramaturgiat ja ühtlasi harib vaatajat – hundiulgu on ehk varemgi kuuldud, aga kui paljud teavad, kuidas häälitseb kaljukotkas või puhiseb ärritunud mäger?
Film on planeeritud kinoekraanile. Me planeerime esilinastust selle aasta Matsalu loodusfilmide festivalil, septembris. Kinoekraan vajab nüansirikast pilditöötlust, selleks et vaatajal tekiks tõesti vahetu kohaloleku tunne. Rajakaamerate materjal ühtlustatakse "suure" kaamera materjaliga, valgused ja varjud saavad kunstipärase aktsendi, värvid õiged toonid.
Ma olen loodusfilmidega tegelenud ligi 25 aastat, režissööri, produtsendi ja festivali korraldajana. Loodusfilm on selle ajaga arenenud tasemele, kus tehnilised võtted on hakanud sedavõrd domineerima, et vaataja võõrandub tegelikust maailmast. Ma igatsen ehedust. Seda meie film loodetavasti pakub – peaaegu manipuleerimata ehedust. Ma tean kuivõrd Eesti vaataja hindab oma maa loodust, siin pakutakse neile seda enam kui tunni jagu.
Foto: režissöör Riho Västrik
