Harjumaa

Lasteraamatu "Musta Mulla Vabariigi lood" väljaandmineПользователь Kadi Georg проект в категории Печать

О проекте
Развитие 3
Поддержавших 70

Tere, head hooandjad!

Natuke rohkem kui aasta tagasi andsin Hooandja toel välja oma esimese raamatu "Absurdist armumiseni." Nüüd olen Hooandjas tagasi, et tutvustada oma järgmist raamatut – lastele mõeldud lugu, mis räägib ühest väikesest vabariigist ja selle elanikest. "Musta Mulla Vabariigi lood" on inspireeritud meie pere aiast ning seal toimetavatest mutukatest ja putukatest.

Размещен 21.01.24

Rõõm on suur, et projekt sai nii mõnusa hoo sisse!

Aitäh kõikidele hooandjatele!

Kohe on valmis raamatu kaanekujundus ja siis juba üsna varsti saan laiali saata trükisoojad raamatud! :)

Размещен 03.01.24

Üle poole projekti hoost on koos! Olen ääretult tänulik kõikidele hooandjatele! Veel natuke rohkem kui nädal on aega projektile hoogu anda ja üks väga mõnus raamat endale lastega koos lugemiseks ette tellida.

Mõtlesin, et panen siia põnevuse tekitamiseks raamatu lugude pealkirjad. Siis saab natuke paremini aimdust ka, millega need rotimammad ja mügripapad tegelevad.

Niisiis:

1 Tere tulemast Musta Mulla vabariiki

2 Rotimamma Rosalje ja Rottmanni kaubamaja

3 Mutt Magnuse uus äriplaan

4 Vihmauss Vahuri suur unistus

5 Mügrimaffia naasmine

6 Sipelgas Siim ja tema muusikaarmastus

7 Mullamaa esimese spaa avamine

8 Putukate jalgpall, taimetoidu grillimise võistlus ja rannapäev

9 Suur vargus Rottmanni kaubamajas

10 Koduhiir Kaarel ja paks hall kass

11 Mügrimaffia ülekuulamine

12 Siimu bänd

13 Mügride ülestunnistus

14 Rotimamma Rosalje häda oma vennapojaga

15 Parlamendi istung mügride saatuse üle otsustamiseks

16 Rotipoiss Billi murdunud käpp

17 Kuidas Musta Mulla vabariik endale Mullamoosekandid sai

18 Mihklipäeva pidu

Kokku 10 297 sõna lugemisrõõmu :)

Размещен 12.12.23

32% koos! Aitäh toetajatele!

Jagan siinkohal veel üht katkendit valmivast raamatust:

Sipelgas Siim tahtis juba väikesest peale kaitseväekindraliks saada. Tihti nõudis ta oma sõpradelt paraadide harjutamist ja sõjaväe mängimist ning alati pidi tema olema vägede juht. Teised lasid tal seda ka olla, sest tegelikult tuli see Siimul väga hästi välja. Tema ema tavatses öelda, et Siim juba koorus kindralina. Kui Siim lõpuks Musta Mulla vabariigi vägede ülemaks määrati, oli see tema elu kõige uhkem päev. Oma sõduritelt ja vabariigi valvuritelt nõudis ta alati korrektsust ja tööle pühendumist. Siim ei kannatanud hiljaksjäämist või tööl nurisemist. Samas oli ta äärmiselt hoolitsev ning arvestas ülesannete määramisel alati sõdurite soovide ja vajadustega.

„Käes on aeg, milleks me igapäevaselt treeninud oleme. Tugevdame patrulli vabariigi piirialadel. Seega on alates tänasest krundi piires ööpäevaringne valve. Patrulli teete neljastes jagudes tunniajaste vahetustega. Küsimusi on?” Sõdurid raputasid päid. „Ei ole. Väga hea. Esimene jagu alustab, ja kui näete midagi kahtlast, teavitate mind sellest otsekohe,“ lõpetas Siim konkreetselt ja läks kindralstaapi.

Siim oli oma tööle nii pühendunud, et kindralstaabis ta tegelikult elaski. Tema kabineti ühe seina ääres oli suur tammetõrukoorest laud kaitseplaanide tegemiseks ja toa teises ääres väike voodi, kus vahepeal puhata. Siimul ei olnud peret ja tema ainsad sõbrad olid kaaskaitseväelased. Talle nii meeldis. Olla iga päev ja kogu aeg oma armastatud töökohas.

Toa keskel asus veel tugitool pisikese kohvilauaga, kus Siim armastas raamatuid lugeda, selle kõrval süntesaator. Siim oli pilli endale hiljuti ostnud. Juba väikse sipelgana tahtis ta hirmsasti mõnd pilli õppida, aga tema armeekindralist isa ütles, et see ei ole ühe sipelga jaoks kohane. „Sõdurid ei toksi pilliklahve,” kordas Siimu isa ikka ja jälle, kui poiss endale järjepidevalt sünnipäeva- ja jõulukingiks klaverit palus. Mõneks ajaks jättis Siim oma unistuse sinnapaika, aga muusikast loobuda ei suutnud. Ühel suvel, kui ta sõjaväe juures abilisena tööl oli, pani ta kogu teenitud palga süntesaatori ostmiseks kõrvale. Siimule tundus, et see on piisavalt lihtne pill, mille harjutamisega üksi hakkama saada. Ühtlasi sai süntesaatori kerge vaevaga isa eest ära peita. Süntekaga sai teha igasugu põnevaid helisid! Siim veetis pilliga tunde ja päevi ning mõnda aega oli see tema parim sõber. Ta avastas ka, et kõige rohkem meeldib talle katsetada erinevate helide kokkumiksimist ja tema peas hakkasid keerlema kõiksugu laulukatkendid.

Ühel päeval sattus Siimu isa tuppa astuma just hetkel, kui sipelgapoiss üht oma uut laulu harjutas. „Mis jamaga sa tegeled? Ma ju ütlesin sulle, et muusika ei ole sipelgasõduritele!” „Aga isa!” hüüdis Siim. Rohkem ta midagi öelda ei jõudnudki, sest isa oli juba süntesaatori haaranud ja selle pesast välja visanud. Siim tormas pillile järele. Süntesaator oli nii õnnetult vastu teravat kivi kukkunud, et enam see häält ei teinudki. Siim nuttis pikalt. Ei suutnud teda lohutada ema ega peatanud ta pisaraid ka isa käratused, et nutmine sipelgasõduritele ei sobi.

Kas Siim leiab tee tagasi muusika juurde saab lugeda juba raamatust :)