Ühisrahastusplatvorm, kus head ideed leiavad toetuse

Elus on hetki, mil pole midagi väärtuslikumat kui lisaaeg.

Hooandja lahkel loal sai seda täna raamat "451º Fahrenheiti" - nii et oleme jätkamas raamatu väljaandmist, mida koos lisaajaga on ka 30 eksemplari rohkem. Hooandja keskkonna kaudu saab raamatute valmimist toetada kuni pühapäeva, 2. veebruarini.

Taaskasutuslikke ning TYPAs käsitsi kaanetatud raamatuid saame pakkuda veel vaid 23 tükki. Usume ja loodame, et tänu lisaajale ning lisakogusele jõuab projekti info ja raamat veel nendeni, kelleni me seni pole ulatunud.

Imetore teadaanne!

Eile valmisid Trükimuuseumis vabatahtlike abiliste näputöö tulemusena esimesed taaskasutatud raamatukaantega Fahrenheiti-raamatud, mis said lihtsalt imeilusad! Ja tõesti - igaüks unikaalne ja kordumatu. Nagu ka iga lugemiselamus.

Valik kõigile hooandjatele saab olema omajagu keeruline, aga mõnusalt rikkalik. Viis viimast päeva kestab kampaania ja omajagu maad on veel minna, aga loodetavasti siiski jõuame ühiste jõududega natuke liigagi ulmelise eesmärgini! Igaks juhuks ütlen, et raamatut saab ka mõne teise inimese nimele kinkimiseks soetada...

...ja kui varem ei kohtu, siis pidulikul raamatute kätteandmisel ja tähistamisel veebruarikuus kohe kindlasti!

<p>Läheb tegudeks! :)</p><p>Eeloleval laupäeval, 18. jaanuaril kell 13-17 on TYPA trüki- ja paberikunstikeskuses (Kastani 48F) kõigile hooandjatele ja huvilistele raamatutalgud ehk siis soovijail on võimalus oma käsi külge panna valmivale eksemplarile. Sada erilist ja taaskasutuslikku (erinevate kasutatud raamatute kaantega) sisuplokki saavad uue elu ja lähevad lugemisringile (nii et mõni raamatu väljaandmist ja projekti toetanud inimene saab soovi korral ise enda raamatu valmimisele kaasa aidata). Samuti näeb esimest korda selle projekti jaoks valminud logo ja saab ka sellega katsetusi teha. :)</p><p>Kohtume laupäeval TYPAs!</p>

Uus aasta ja uus hoog! :)
Olime teadlikult pühade ajal vakka, kuigi endil kogu aeg natuke kripeldas (et peaks ikka tegutsema ja kuidas me küll niisama, käed rüpes, siin ootame...). 

Aga nüüd on küll lumepall veerema hakanud - oleme oma lähiringist kaugemale jõudmas ja iga päevaga lisandub uusi kontakte ja inimesi, kes vaimustuvad ja toetavad ja ideid juurde annavad. Ses mõttes, et mida võiks veel teha ja kellega suhelda ja...esimesed raadiointervjuud ja kirjatükid lehtedesse, suhtlemine raamatukogudega - see on nii põnev!! Nagu omajagu intensiivsel teekonnal olemine - iial ei tea, mis võimalused järgmise käänaku taga ootavad, keda kohtad või kuhu tee käändub... 

Lõbus lugu oli proovilugejatega, täpsemalt tuletõrjujatega (nimelt oleme me palunud 6-7 erineva tausta ja vanuse ja kõige muu poolest erinevatel inimestel meie nimiraamatut lugeda ja arvamust avaldada - et seda siis jagda.) Tegime hõike, et otsime üht tuletõrjujat, kes tahaks proovilugeja olla. Ja mis juhtus - VIIS tuletõrjujat kirjutasid enam-vähem samal ajal, et nad nüüd hakkasid lugema ja nädalakese pärast saadavad oma kommentaarid või muljed :) 

Kui me saame selle raamatu väljaandmise kaudu natukenegi lugemise kasvamisele ja mõtestamisele kaasa aidata, siis on see ettevõtmine kuhjaga väärt olnud. Kaarel Väljamäe ütles ühes oma loomise ja loomingu üle mõtisklemise tekstis, et lugemine on nagu tule põlema panemine. Ilus mõte. Tänapäeva mõistes ehk halogeenlambi järjest valgemaks keeramine. Jah, see nõuab julgust, sest valgemas on kõik selgem ja nähtavam, vahel ehk valusamgi, aga kes on seda kord teinud, see tagasi pöörduda ei taha. Nagu peategelane Montag, kes avas salaja esimese raamatu. 

Kuna kõik meie projektis tegutsevad inimesed on kogu selle protsessi sees olles kergelt (loe: tegelikult suhteliselt tõsiselt) fahrenheidistunud, siis lubasime üksteisele pidulikult, et kogu pühadeaja oleme vakka. Ses mõttes vakka, et sotsiaalmeedias ja muudes kanalites oma lemmikteemast ei räägi (jõululauas loomulikult tohtis, kes seda keelata saaks! ;) ) Ja salamisi kartsime, et toetuste arv püsib terve nädala stabiilselt paigas. Aga võta näpust! Iseendi ja kõigi teiste raamatusõprade suureks rõõmuks võime tõdeda, et toetus projektile on järjekindlalt kasvanud ja järgmine toetaja on see auline, kes aitab meid üle poole ;) 
 

PS telgitagustes käivad hoogsalt raamatu valmimise tööd, logo sai imeilus ja seosed raamatuga on selged ja sirgjoonelised. Ja tulilinnulised. Kusjuures kõigil on võimalus ka oma käsi raamatusse panna, aga sellest juba lähemalt siis, kui aeg käes :) 

Täna on tõepoolest põhjust rõõmustamiseks - laias laastus kolmandik raamatu väljaandmiseks vajalikust summast on koos ning kolmandik raamatuid ette müüdud. Aitäh kõigile, kes on hoogu andnud! :)

Kitsaskohad - kuidas seda ägedat raamatut reklaamida nii, et see ei oleks pealetükkiv? Me ju tõepoolest tahaksime, et seda loetaks - ja teisi väärt raamatuid ka. Ma ei tea, on see jõulueelne aeg või ongi eestlased selle koha pealt nii tundlikud - seisukohal, et millegi levitamine ja reklaamimine on keeruline ja isiklik teema. 

Põnev info - raamatukogud saadavad järjest statistikat, kui palju neil seda raamatut on, mis keeltes ja milline on laenutamiste arv. On neid kante, kus seda üldse ei leidu ja on neid, kus on kümneid. Pärnu näiteks. Ja seal on mõned koolid selle koolikirjanduse hulka arvanud. Puhas rõõm! :) 

Rõõmuraasud - hästi mitmed inimesed on kirjutanud ja meid julgustanud. Nii tuttavad kui veel mitte tuttavad. Öelnud, et väga vahva ettevõtmine ja kõik, mis aitab kaasa paberraamatu lugemisele on kulda väärt. 

Nii et kõik teie, kes selles kaasa aitate, oletegi kulda väärt ;) 

Järgmiste fahrenheitlike uudisteni! 

Hoiate käes esimest raamatut Eestist geograafilise avastusretke purjelaeval töötanud loodusuurijast.

Dorpatis hariduse saanud ja õpetanud meditsiinidoktor JOHANN ESCHSCHOLTZ osales Revalist Vene keiserlikus mereväes teeninud OTTO VON KOTZEBUE kahes ümbermaailmasõidus.  Unustatud vaatluspäevik tõestab, et esimese loodusuurijana Liivimaalt ja ühtlasi Vene keisririigi piiridest valmistas ta endale käepärastest vahenditest hõljumivõrgu ja asus ookeani pinnalt püütud pisiloomi uurima – seda ajal, mil okeanograafia oli sündimata. Raamat tutvustab valikut tema teadusraamatutesse lisatud mereloomadest, kellede seas on harukordsete võimetega kaugrändureid nagu linnutiivul hoovustes liuglev süvaveeuss Tomopteris, kellel teadlased uurivad haruldast kollast valgust. Autor tegi mõnede tema vaadeldud loomadega tutvust Californias ja Alaskal. Eschscholtzi zooloogilised joonised ilmuvad Eestis esmakordselt.

Vahepealse 200 aastaga on ookeani seisund halvenenud. Hõljum, ökosüsteemide eelvägi, korraldab maakera süsinikuringlust ja kliimat. Kliimasoojenemisega asuvad hõljumiloomad ümber põhja. Plastirisu on juba muutnud toiduvõrgu lülide elutegevust. Doktori nimetatud kaitsealune Vaikse ookeani ridlikilpkonn sureb hulpivates kalavõrkudes ja kilekõhutäiest, avaookeanil avastatud putukad meriliuskurid on aga ringhoovuste rämpsusaared omaks võtnud.

 Armsad toetajad!

Peagi saate vaadata esialgseid raamatu kaani ja lugeda

tagakaane tutvustavat teksti.

 Autor

Merebioloogi soovituskirjast

Tartu ei ole ainult  Baeri linn. Dr Eschscholtz oli kahtlemata suur liivimaalane. Tema teeneid teaduse ees kodumaal kahjuks ei teata lähemalt ja neid ei osata siis ka õiglaselt hinnata, ka Euroopa mereteaduse algusaegade taustal, kui piirduda ammuste lühiartiklitega, kus niivõrd  sündmusterikas ja saavutusterohke elu on kokku võetud paaril-kolmel leheküljel. Elulugu temast emakeeles võtta ei ole. 

Sellist raamatut Eschscholtzist kui austustväärivast avastusreisijast ja  merebioloogia teerajajast siinmail on väga vaja. Tollal pääsesid Venemaa väikesest Läänemere kubermangust ookeanile vaid mereväelaevade  üksikud loodusuurijad. Ja kes meie aja merebioloogidest saaks ühtejärge töötada ookeanil laevaga üle 2 aasta ja liikidega nõnda paljudest hõimkondadest?

Autor toob lugejani valiku hõljumi köitvaid liike ja suuremaid mereloomi ning aitab teadlase laevaelu ja töövahendite kirjeldamisega kindlasti kaasa ka mereuuringute ja merebioloogi ameti tutvustamisele laiemalt. Hea on, et autor juhib tähelepanu ookeani väga tõsisele plastireostuse teemale. Ka Eestis koguvad bioloogid merest korrapäraselt mikroplastiku proove.

Tallinnas 12 augustil 2019 Arno Põllumäe, PhD merebioloog,

Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut

HEI

TÄNU KÕIGILE!

Kaks päeva möödas ja oleme ülitänulikud kõigile teile, kes kohe alguses ilma mõtlemata meile õla alla panid ning toetust jagasid! Ehitus valmib iga päevaga aina rohkem ja loodetavasti saame sel nädalal juba esimest korda ahjud uuesti sooja panna.

THX AGAIN

kenneth

Tere sõbrad!

Meil on olnud tõsiselt töine november ja detsember! Novembri lõpus lindistasime mitu päeva saatemuusikat - oli erakordne kogemus näha nii palju nii häid muusikuid ühes ruumis koos ja luua koos nendega midagi, mis siiani on eksisteerinud ainult minu enda mõttemaailmas ja klaveriklahvidel ja alles lühikest aega Tauno mõtetes ja nootides ka. Keelpillid kõlasid jumalikult kokku, saksofonid ja klarnetid ja akordion andsid ainulaadse tämbri, löökpillid lõid vaimukat takti, klaver ja kitarr toetasid asiselt... 

Ja siis tulid detsembri alguses stuudiosse solistid. Sandra ja Ott, Elisabeth ja Roman. Proffidega oli lõbus, lastega oli lahe, kõigiga oli tore. Koor ei mahtunudki stuudiosse, neid salvestasime väljaspool ja teeme seda veelgi.

Aga - et jagada teiega meie edusamme ja anda aru, et me niisama ei planeeri, meil on selle plaadiga tõsi taga, siis siin on näidised tehtud tööst! Vajuta linkidele allpool ja naudi! Kõigega tehakse veel tööd, aga ma ei taha jätta küünalt vaka alla, sest väga palju on juba tehtud ka!

Ja muidugi on ikkagi nii, et hoogu on meil väga-väga vaja, et tegelikult saaks ka noot trükitud, CD välja antud ja see kõik näeks ilmavalgust. Ilma teieta, head annetajad, see ei õnnestu. 

Soovin Sulle imelist jõuluaega!

Siiri