Размещен 08.03.18
Südamlik tänu kõigile, kes on raamatu avaldamisele hoogu andnud! Küll on hea meel, et kolmandik juba kogutud! Et ootamine lühem oleks ja teisedki ootusega nakatuksid, avaldame Liivika Simmuli saatesõna eestikeelsele väljaandele.
Umbes aasta jagu päevi tagasi tekkis meil koolis tunne, mis ei andnud järele, vaid selgines ja süvenes üha. Alles siis, kui alustasime selle tunde ajel lapsevanemaks olemist käsitlevate vestlusõhtute ja siinse raamatu tõlkimisega, sai sisemisest survest äratuntav rõõm. Selleks tugevaks tundeks oli vajadus pakkuda lapsevanematele senisest kandvamat tuge. Esiti meie oma kooli lapsevanematele, aga selle raamatu kujul juba kõigile, kes tunnevad vajadust olla üles kasvavatele lastele paremad saatjad.
Näeme, kui suure surve all elab kooliealisi lapsi kasvatav põlvkond. Õnnelik paarisuhe, harmooniline perekond, hästi kasvatatud ja koolitatud lapsed (muuseas murrab raamatu autor nende kaante vahel hea kasvatuse müüdi, pakkudes meile teistsugust arusaama), kutseline edukus, isiklik areng, laenud-liisingud – kõik see nõuab tööd, pingutust ja oskusi. Ka nüüdisaegne kool esitab vanematele senisest suuremaid nõudmisi. Eks õpetajatelegi, kuid see on üks teine jutt, millest lähemalt edaspidi – aga mõistagi sobib raamat ka neile.
Stressi käes kannatava vanema laps on ohver, kellele pelgalt kooli toetusest ei piisa. Tekib energiavaeguse nõiaring, mis rõhub kõiki asjaosalisi. Ülekoormatud või tähelepanu mujal hoidval vanemal ei ole lapsega tõelist elusat suhet. Sageli jääb puudu lihtsalt teadlikkusest või oskustest. Selle tagajärjel ei jaksa laps õppida, käituda, olla. Õpetajate käed vajuvad nõutult rüppe.
Tajusime kohustavat vastutust ja otsustasime pakkuda kooli süsteemset tuge. Juba mitmendat aastat toimuvatele igakuistele loengutele lisaks alustasime lapsevanemate vestlusõhtutega, et saaksime omavahel kas või lihtsalt rääkida kodustest rõõmudest ja muredest. Etteruttavalt: see ebaeestlaslik ettepanek võeti vastu avali süli. Vestlusõhtud olid esimesest korrast peale väga avameelsed, sisukad ja toetavad. Tekkis ühise teelolemise tunne: me tõepoolest õpime ja omandame uut, tähendusrikkamat vaadet, millest võrsuvad senisest küpsemad sisemised oskused. Loomulikult võidavad sellest ka lapsed, sest kõik vanematega toimuv mõjutab neid nähtamatut nabanööri pidi.
Enne kõike seda oli aga tarvis üht autoriteetset baasteksti, mille juhatusel asuda teekonnale. Kohe otsingute alguses sattus tänu õige õrnalt viipavale vihjele peaaegu juhuslikult meie kätte psühholoogi ja perenõustaja Philip Mamalakise raamat "Parenting toward the Kingdom". See haaras kiiresti kaasa, kütkestas ja inspireeris. Võlus oma täpsuse ja sügavusega. Teksti juured ulatuvad kirikuisade, puhta allikani. Autor on õigeusklik, raamat kristliku vaatega, aga mõeldud kõigile, kel jagub avarat silmavaadet ja otsimisindu.
Kas julgeme lubada, et see, kes raamatu läbi töötab ja iseenda kallal tööle asub, võidab midagi? Julgeme. Teame omast käest, et sellest raamatust on pereelu jaoks palju abi. Tegu on just kui vanemliku askeetika käsiraamatuga: see on sisemise töö, eneseteadlikkuse ja -juhtimise harjutusvara. Õnnitleme ja täname igaüht, kes saab võitu iseendast, sest selle pingutuse närtsimatu pärja pärivad tema lapsed.
Täname kõiki, kes on toetanud selle raamatu väljaandmist Hooandja keskkonnas. Täname kõiki, kelle innustav osalemine vanemate vestlusõhtul on kinnitanud teema vajalikkust ja käsitluse mõjusust ning kes on meid ikka aeg-ajalt käisest sikutanud: millal raamat juba ilmub, meil oleks kodus kiiresti vaja, ei jõua ära oodata!
