Loomine on kohati nagu lõkke süütamine - kord on puud märjad, siis pole jälle tikke ... Aga kui see kõik ükskord ootamatult põlema lahvatab, võib sellest tõusta üks paras jaanituli - leek tõuseb taevani ning valgustab horisonti, mida senimaani vaid silmaklappidega tuiutanud oleme. Olemine läheb valgemaks, selgemaks ja mõõtmatult kergemaks. Ning seda kergust, rõõmu ja selgust saab salve panna ja teistega jagada.