Kirjutamise juures meeldib mulle see tunne, kui saan kätte mõne toreda leidsõna, mitmetähendusliku sõnamängu või õnnestub taandreaga edasi anda uutmoodi mõte. Eesti keeles tarvitseb selleks teha vaid sihilik kirjaviga, käänata mõnd sõna või ainult pisut mõtet väänata. Ja need magusad leiud kannavad mind kuskil laineharjal edasi. Ma usun, et igaüks on tundnud mõnd merd. Vahel on ta mänglevalt loksatav, mõnikord pehmelt lainetav või hoopis mäslev, vahel nii sile, et peegeldab midagi tagasi. Aga alati kannab meri edasi. Mõnda uude lahesoppi – hingesoppi.