Mõnikord märkan, et peas käib ringi üks mõtte- või viisijupp, või loen mõnda luuletust ja see heliseb minuga nii samal sagedusel, et loen seda peaaegu kohe koos viisiga. Ja ma ei peagi muud tegema, kui lihtsalt need laulud läbi enda välja hingama …
Laulmine on minu jaoks tihti loomulikum kui rääkimine – lauldes julgen olla avatum ja lasen vaadata sügavamale oma hinge, saan rääkida asjadest millest muidu ei oska. Muusika annab mulle jõudu ja maandab mu pinged, laul on minu meditatsioon ja palve. Muusikat tehes tajun selgelt, kuidas olen osake millestki suuremast, olen hoitud.
