Hooandja

Loomade pooltKasutaja Kadri Taperson projekt kategoorias Trükis

Mängi videot

Projektist
Kulg 1
Hooandjaid 177

Mina olen Kadri ja tahan koos MTÜ Loomuse meeskonnaga välja anda raamatut "Loomade poolt".

Loomus tegeleb loomade eestkostega, praegu on igapäevase töö eesmärgiks muuhulgas karusloomakasvanduste keelustamine, aga enne seda olen tegutsenud mitmes teises loomakaitse- ja loomaõiguslusühingus. Aitasin käima lükata liikumist Loomade Nimel, olin Eesti Loomakaitse Seltsi liige ja pidasin Hiiumaal loomade varjupaika nimega Kuulikodu.

Postitatud 26.12.14

Outsider

Loomakaitsjana või -õiguslasena või ükskõik, kuidas end nimetada, oled ühiskonnas outsider niikuinii. Tülikas imelik tegelane, kes kerjab ja sekkub ja tuletab inimestele ebamugavalt nende tumedamat poolt meelde. Palju coolim on teha suurt kunsti ja kas või rikkaks saada. Või siis vaikselt kulgeda ja lõpuks ära muganduda võttes omaks olemasolevad ühiskondlikud normid ja mustrid. Loomakaitsja neisse ei mahu, tal on võimalik lärmakamalt või viisakamalt edasi tegutseda või lõpuks läbi põleda. Kaks võimalust ongi, kolmandat ma ei tea ja ei oska.

Foxy

Kui hobune näeb oma täiskasvanuelus üle hulga aja teist hobust või koer saab aru, et teda ei pandagi enam uuesti ketti, siis on rõõm suur ja toimub midagi kirjeldamatut, mida inimeste puhul harva näha saab. Foxyga oli sama lugu. Helistasin ühele meie usaldusarstidest "Ära küsi, miks, aga meil on siin nüüd üks hõberebasekutsikas; jalad haiged, kõht lahti, aga muidu rõõmus; mis ma teen?" Arst oli väga väikese hetke vait ja ütles; "No põhimõtteliselt on ta ju koer, Sa tead ise, mis teha, antibiootikumid kirjutame ka...". Esimesel päeval konutas Foxy hirmunult ja apaatselt nurgas, aga juba järgmisel päeval hakkas elult võtma, mis võtta andis. Kogu lugu kuulub valdkonda; Ärge seda oma kodus järele tehke....

Villemiema

Villemiema on kõige leebema olekuga kass, keda tean; peale kolooniast kinnipüüdmist aitab ta üles kasvatada nelja ema kaotanud kassipoega, kes on kõigest päevavanused. Kaks tugevamat jäävad ellu, üks neist on Villem. Leebe Villemiema saab suures kassikambas kuidagimoodi hakkama, tema suurpäev saabub alles pooleteise aasta pärast, siis saab ta päris oma inimese. Venemaalt. " Kuhupoole Sa siis nüüd sõitma hakkad?", küsin Susannalt, kellele olen Tallinnasse kassi üle andma tulnud. "Eks ida poole", ütleb Susanna ja näitab käega läände. "Pean vaatama kaardi pealt, kus see Peterburi maantee õieti on." Järgmisel päeval saan Susannalt kirja; "Ma ei ole kunagi näinud kassi, kes armastab kõiki, aga Villemiema armastab." Sellistel hetkedel ma ei mõtle ülekohtust ega ebaõiglusest vaid sellest, et keegi, kes on selle ära teeninud, on lõpuks õnnelikult koju jõudnud.

Anonüümne aktivis

Muidugi ma kardan, aga mitte pimedat või külma või väsimust vaid seda, mis võib juhtuda. Igasugused võimalikud stsenaariumid keerlevad peas kui ma seal pimedas seisan. Aga ega mul hullem ikka ei ole kui loomadel; ma saan eest ära joosta, ennast välja rääkida, koju tagasi minna. Loomad ei saa. Ja ma ei saa neid kuidagi rohkem aidata kui filmida, teistele inimestele näidata, mis toimub. Loomade silmadesse vaadata on kõige koledam, seal pole mingisugust lootust. Seda tunnet kardan ma kõige rohkem.