Hooandja

C. Darwin "Inimese põlvnemine" Kasutaja Oive Tinn projekt kategoorias Trükis

Mängi videot

Projektist
Kulg 3
Hooandjaid 238

Darwini Inimese põlvnemine ja suguline valik on oluline teos kogu inimkonna jaoks. Paljud eri teadusharude autoriteedid on nimetanud seda maailma kõige mõjukamate raamatute sekka kuuluvaks. Seda võib vaadelda bioloogilise, semiootilise, ajaloolise, kultuurilise või kirjandusliku nurga alt, hinnata maailmakirjanduse seisukohalt või lugeda kui käitumisbioloogia õpikut – kõiki üksteise sees, peal või ümber peituvaid kihte on keeruline kokku lugeda.

Postitatud 02.09.14

1. septembri õhtuks kogunenud trükkimiseks vajalik minimaalne summa annab kindlust, et raamat tõepoolest ilmub. "Inimese põlvnemise" projekt on "Hooandjas" avatud veel nädal aega, ning ka iga selle aja jooksul laekuv euro saab sihtotstarbeliselt ära kasutatud. Inimese võib rõõm laulma panna, mille puhul aga laulavad ahvid ja hiired, saab lugeda alljärgnevast lõigust.

Imetajate klassis, mis meid siinkohal iseäranis huvitab, kasutavad peaaegu kõikide liikide isased oma häält sigimisajal palju rohkem kui mis tahes muul ajal; mõned neist on aga, kui see sesoon välja arvata, täiesti tummad. Teistel liikidel kasutavad häält armuhüüuna mõlemad sugupooled või ka ainult emased. Neid teadmisi silmas pidades ja seda, et mõnel neljajalgsel on hääleorganid arenenud isastel märksa tugevamini kui emastel, ilmnegu see siis üksnes sigimisajal või olgu püsivalt nii, ning arvestades samuti seda, et enamikus madalamates klassides on isaste tekitatavate helide otstarve mitte üksnes emase kutsumine, vaid ka tema erutamine või võlumine, jääb üllatavaks tõsiasjaks, et seni pole meil veel mingeid häid tõendeid selle kohta, et ka isased imetajad neid organeid emaste veetlemiseks kasutaksid. Erandit kujutab võib-olla Ameerika Mycetes caraya, aga ka inimesele lähedane ahv Hylobates agilis. Sellel gibonil on äärmiselt vali, kuid musikaalne hääl. Mr. Waterhouse väidab: „Mulle tundus, et tõusval ja langeval heliastmikul olid intervallid alati täpselt pooltoonilised, ja olen kindel selles, et kõige kõrgem heli oli alumisega täpselt oktavis. Oma kvaliteedilt olid need helid üpris kaunikõlalised, ning ma ei kahtle selles, et mõni hea viiuldaja oleks suuteline andma giboni helitööst õige ettekujutuse, välja arvatud see, mis puutub valjusesse.” Seejärel esitab Mr. Waterhouse ka noodistuse. Professor Owen, kes on muusik, kinnitab eeltoodud väidet ning märgib, olgugi ekslikult, et seda gibonit „saab suurtest imetajatest ainukesena laulvaks pidada”. Pärast oma etteastet paistab loom õige erutatud. Kahjuks pole ta eluviise looduses kunagi lähedalt vaadeldud, analoogia põhjal teiste loomadega on aga tõenäoline, et oma muusikalisi võimeid rakendab ta eriti kosimise ajal.

See gibon pole perekonnas ainus liik, kes laulab; mu poeg Francis Darwin kuulas Londoni loomaaias tähelepanelikult H. leuciscus’t, kes laulis kolmest noodist koosnevat, õigete muusikaliste intervallide ja puhta muusikalise kõlaga helikäiku. Veelgi üllatavam tõik on see, et muusikalisi helisid toovad kuuldavale teatud närilised. Sageli on mainitud ja näidatudki laulvaid hiiri, kuid tavaliselt on kahtlustatud pettust. Viimaks oleme aga tuntud vaatlejalt, reverend S. Lockwoodilt saanud usaldusväärse ülevaate ühe Inglise hiirtest erinevasse perekonda kuuluva Ameerika liigi, Hesperomys cognatus’e muusikalistest võimetest. Seda loomakest peeti puuris ja tema esinemist kuuldi korduvalt. Ühes tema kahest peamisest laulust „pikendati viimast takti sageli kaks või kolm korda; mõnikord tavatses ta muuta do-dieesi ja re do-bekaariks ja re’ks, siis trillerdada nendel mõlemal noodil veidi aega ning lõpetada kiire sirtsatusega do-dieesil ja re’l. Eristatavus pooltoonide vahel oli üpris märgatav ning teravale kõrvale kergesti tajutav”. Mõlemad laulud esitas Mr. Lockwood noodikirjas, lisades juurde, et kuigi sel hiirekesel „polnud kõrva takti jaoks, säilitas ta ikkagi si-bemoll helistiku (kahe bemolliga) ning kindlalt mažoorse helilaadi. [---] Tema mahe selge hääl langes oktavi võrra, säilitades kogu võimaliku täpsuse; lõpus tõusis see taas väga kiireks do-dieesi ja re trilleriks”. [Hääl ja muusikalised võimed, 19. peatükk]

Postitatud 10.08.14

98 inimese abiga on kogunenud ligi pool trükkimiseks vajaminevast summast. Et toetajad kannataksid raamatu ilmumiseni oodata, lisame veel ühe lõigu "Inimese põlvnemisest" - seekord putukate vaimsete võimete erinevusest.

Mõned loodusteadlased, kellele inimese vaimsed ja hingelised võimed on avaldanud sügavat muljet, on kogu orgaanilise maailma jaotanud kolmeks riigiks: inimesed, loomad ja taimed, paigutades inimese niisiis omaette riiki. Hingelisi võimeid loodusteadlane kõrvutada või klassifitseerida ei oska, küll aga võib ta üritada näidata, nagu seda minagi olen teinud, et inimese ja madalamate loomade vaimsed võimed ei erine oma laadilt, ehk küll ulatuselt erinevad need tohutult. Erinevus määras, kui suur see ka poleks, ei õigusta veel inimese paigutamist mingisse omaette riiki; kõige paremini võib seda näha ehk siis, kui võrrelda vaimseid võimeid kahel putukal, nimelt Coccus’el ehk kilptäil ja sipelgal, kes ju kahtlemata kuuluvad samasse klassi. Erinevus on siin isegi suurem kui inimese ja kõige kõrgemate imetajate vahel, olgugi et see on pisut teistsugust laadi. Emane kilptäi kinnitub noorusjärgus kärsa abil mõne taime külge; ta imeb selle mahla ega liigu enam kunagi; sealsamas ta viljastatakse, seal muneb munad ja selline kogu ta elulugu ongi. Seevastu hõlmaks töösipelgate eluviiside ja vaimsete võimete kirjeldamine, nagu Pierre Huber on näidanud, terve mahuka köite. Vahest võin sellest aga siiski mõningaid asjaolusid lühidalt mainida. Kindlasti vahetavad sipelgad omavahel teateid ning panevad mitmekesi jõud kokku, et teha sama tööd, või siis mängida. Kaassipelgaid tunnevad nad ära isegi pärast kuid kestnud lahusolekut ja on üksteise suhtes osavõtlikud. Nad rajavad suuri ehitisi, hoiavad need puhtana, sulgevad õhtul sissepääsud ja seavad välja vahiposte. Nad ehitavad teid, samuti tunneleid jõgede alla, nendest üle aga ajutisi sildu, üksteise külge klammerdudes. Ühiselulise pere jaoks koguvad nad toitu, kui aga pessa tuuakse midagi sellist, mis on sissepääsu jaoks liiga suur, teevad nad ava suuremaks, pärastpoole aga jällegi väiksemaks. Nad talletavad varuks seemneid, takistavad neid idanema hakkamast ja kui need seemned on niisked, siis tuuakse need välispinnale tahenema. Lehetäisid ja teisi putukaid peavad nad lüpsilehmadena. Korrapäraste väesalkadena lähevad nad lahingusse, ohverdades elu vabatahtlikult üldsuse hüvanguks. Nad rändavad varem kavandatud plaani järgi mujale, vangistavad orje. Lehetäide, samuti omaenda mune ja nukke viivad nad pesa soojadesse osadesse, et neist kiiresti kooruksid valmikud. Ja niiviisi võiks veel otsatul arvul esitada samasuguseid fakte. Üldkokkuvõttes on erinevus sipelga ja kilptäi vaimsetes võimetes hiiglaslik; sellest hoolimata pole veel kellelegi eales tulnud mõttesse paigutada neid putukaid eri klassidesse, veelgi vähem erinevatesse riikidesse. Pole kahtlust, et erinevusest nende vahel saadakse üle teiste putukate abil; inimese ja kõrgemate ahvide juures midagi seesugust ju pole. Meil on aga igati põhjust arvata, et lüngad selles reas on tingitud üksnes asjaolust, et paljud vormid on välja surnud. [Kilptäi ja sipelga vaimsete võimete võrdlusest, 6. peatükk]

Postitatud 30.07.14

Südasuvisel tulipalaval ajal on Inimese põlvnemisele oma õla alla pannud terve hulk inimesi, teie abiga on kogunenud tubli viiendik trükkimiseks vajalikust summast. Suurimaks tänuks toetajatele on ehk võimalus ühena esimestest piiluda peatselt valmivasse raamatusse. Kuigi trükisooja köite nuusutamiseni läheb veel pisut aega, aitavad järgnevad lõigud anda aimu Darwini stiilist ning uurimisobjektide mitmekesisusest.

Brehm, saates kord Coburg-Gotha hertsogit, võttis osa ühe paavianikarja tulirelvadega ründamisest Mensa mäekurus Abessiinias. Omalt poolt veeretasid paavianid mäe otsast alla niivõrd palju kive, millest mõned olid inimese pea suurused, et ründajad löödi kiiruga taganema; mõnda aega oligi see mäekuru karavani jaoks tõepoolest suletud. Märkimist väärib, et taolisel viisil toimisid need paavianid üksteisega kooskõlastatult. [Inimese ja madalamate loomade vaimsete võimete võrdlusest, 3. peatükk]

On üpris meeldiv jälgida neid pisikesi olendeid teineteisega koketeerimas. Isane, kes on emasest hulga väiksem, laseb selle ümber ringiratast; nad pukslevad, seistes palgest palgesse ning liikudes edasi-tagasi otsekui kaks vallatlevat tallekest. Seejärel teeskleb emane, otsekui jookseks ta minema; isane aga jookseb talle kummaliselt pahase ilmega järele, jõuab temast mööda ning seisab talle uuesti otsa vaadates ette. Siis pöördub emane häbelikult ümber; isane aga, kuna ta on väledam ja aktiivsem, sibab samuti ringi ning näib, otsekui piitsutaks ta emast tundlatega. Uuesti seisavad nad veidi aega silm silma vastu, mänglevad tundlatega ning paistab, et nad on teineteisele küll täielikult andunud. [Tillukeste, paari millimeetri pikkuste hooghännaliste paaritumisest, 10. peatükk]

Ühel pool Aafrikas värvitakse silmalaud mustaks, teisal värvitakse küüned kollaseks või purpurpunaseks. Paljudes kohtades on juukseid värvitud mitmesugustes toonides. Eri maades värvitakse hambad mustaks, punaseks, siniseks jne.; Malai saarestikus peetakse häbiväärseks omada valgeid hambaid „otsekui koeral”. Ei saa nimetada ühtegi suuremat maad, alates polaarpiirkondadest põhjas kuni Uus-Meremaani lõunas, kus pärismaalased ennast ei tätoveeriks. Vanasti tegid seda juudid ja muistsed britid. Aafrikas mõned põliselanikud tätoveerivad ennast, hulga tavalisem komme on aga kergitada nahk mügarateks, hõõrudes mitmesugustesse kehaosadesse tehtud sisselõigetesse soola; Kordofani ja Darfuri asukad peavad neid „suurteks isiklikeks võludeks”. Araabia maades ei ole ükski ilu täiuslik seni, kuni põsed „või meelekohad pole sügavate lõikehaavadega”. Lõuna-Ameerikas, nagu märgib Humboldt, „süüdistatakse ema kuritahtlikus ükskõiksuses laste vastu, kui ta ei kasuta kunstlikke abinõusid sääremarja kuju muutmiseks selle maa kombe kohaselt”. Vanas ja Uues Maailmas muudeti varem lapseeas kolju kuju kõige ebaharilikumal viisil, nagu seda paljudes kohtades veel praegugi tehakse, ning selliseid moonutusi peetakse ilusaiks. Näiteks peavad Columbia metslased õige lamedaks litsutud pead „oluliseks ilutunnuseks”. [Ehistele osutatavast tähelepanust metslastel, 19. peatükk]

Kahvrid ostavad endale naisi ning tüdrukud saavad isa käest karmilt peksa, kui nad väljavalitud meest vastu võtta ei taha. Kuid reverend mr. Shooteri poolt esitatud paljudest andmetest on ilmne, et neil on siiski märkimisväärne valikuvõimalus. Nii on teada, et väga inetutel, olgugi rikastel meestel pole naisevõtt korda läinud. Enne seda, kui tüdrukud nõustuvad kihluma, sunnivad nad mehi näitama end algul eest, siis aga tagant, ning „üles näitama oma kiirust“. On teada, et mõnikord teevad nad ise meestele abieluettepanekuid ning jooksevad üsna tihti soositud armukesega minema. Ka mr. Leslie, kes tundis kahvreid hästi, rääkis: „Eksib see, kes arvab, et isa müüb oma tütre maha samal viisil ja sama meelevaldselt kui lehma.“ [Sugulise valiku toimimisviisidest inimesel, 20. peatükk]