Siin on raamatu "Hingesädemed" kaks esimest lõiku:

"Oli kaunis, meeldivalt sume ning soe suveöö. Kogu maa oli mattunud tihedasse uduloori. Õhus oli tunda õitsevate taimede meeldivat aroomi. Õrn tuulehoog kiigutas tasa kõrte vahel olevaid ämblikuvõrke. Need olid täis tihedalt tikitud kastepiisku. Väga uhked nägid need välja. Samuti oli ehitud kõik heina- ja metsamaa - loodus oli uhkes pidurüüs. Kõikjal laulsid ritsikad oma kauneimaid lauluviise, mis aina algasid ja lõppesid erinevates kohtades, just nagu tahaks kuulajat segadusse ajada. Õhk oli tulvil ootust. Ootust, mis oli nii õrn ja nii oodatud…

Sel ööl sündis siia ilma üks väike tütarlaps. Kogu see tirtsude parv oleks nagu oma meeli ülendava lauluga teda tervitanud  – „Tere tulemast, me rõõmustame ja ootame sind!“  Tüdruk naeratas ja sellest naeratusest tekkis sädelus. See sädelus kattis kogu väikese tüdruku keha ja sillerdas kui ere päikene. Kõige enam sillerdasid tema silmad, need olid justkui kaks teemanti. „Tere mu kullakallis Angeliina!“  lausus tema ema, emmates õrnalt oma last ja andes ta laubale suud. Selles hetkes oli nii palju armastust ja hoolimist."