Tere! Minu nimi on Elis. Ma olen 35-aastane kahe poja ema. Umbes aasta tagasi leidsin ennast istumas psühhiaatri erakorralise vastuvõtu ukse taga. Ma olin läbi. Tühjaks pigistatud. Ei olnud enam eluisu. Ei olnud enam ühtegi emotsiooni. Kui kunagi kaasnes depressiooniga kurbus, siis nüüd ei tundnud enam seda ka. Olin läbipõlenud. Läbipõlenud kõigest: elu keerdkäikudest, tööst, suhetest. Vajasin abi, et kasvõi magada, sest mu aju ei suutnud ennast enam öösiti üldse välja lülitada. Arvasin, et asi on taaskord depressioonis ja stressis aga üks asi viis teiseni ning sain oma ATH diagnoosi.