;

"Hooandja" blog

Kakumäe nüüd ja enne - kuidas raamat kodukandi ajaloost Hooandjasse jõudis

Ajaloost kirjutavad enamasti teadlased ja kirjanikud, kuid kohalikust ajaloost võib kirjutada iga inimene, kes tunneb huvi oma kodukandi vastu ja hoolib sellest, et vanad mälestused saaksid jäädvustatud. Timo Panin on just selline mees, kes elades Kakumäel, soovis kirja panna, milline oli tema koduküla vanasti ja kuidas seal elati. Küsisime Timolt, kuidas tekkis raamatu kirjutamise idee ja kuidas ta seda tegi.
 
Timo, koostasid raamatu "Külad vete serval", mis räägib Kakumäest ja lähiümbruse küladest. Oled ka ise Kakumäel üles kasvanud. Kuidas on see kant muutunud sinu eluajal?
 
Veel 1990. aastate lõpuni oli Kakumäe piirkond rohkem küla kui praeguse elurajooni moodi. Inimesi elas siin tunduvalt vähem ning nägupidi teadsid enamasti kõik kõiki. Bussiga sõites leidus pea iga kord keegi, kelle kõrvale istet võeti ja kuni enda peatuseni juttu ajati, kuna üksteist tunti. Liiklus oli võrreldes praegusega väga hõre ning tee peal jooksuvõistlusi või tol ajal populaarsete tasakaaluhoidmise karkudega võis keset Vabaõhumuuseumi teed vabalt kõndida. Metsatukad ja heinamaad ümbruskonnas olid ideaalsed igasuguste mängude ja onnide ehitamiseks. Meil oli suur poistekamp – nii 10-12 last, kellega suvel minu juures nii pallimänge mängiti kui ka vanas sadamas ujumas käidi.
 
Siin fotodel on näha Kakumäe täna ja 20 aastat tagasi. 
 
 
 
Kogudes raamatu materjale külastasid kolme aasta jooksul ligi 30 vanemaealist Kakumäe piirkonnaga seotud inimest, kes jagasid sinuga oma mälestusi. Räägi sellest protsessist veidi rohkem. Kas oli kerge inimesi nõusse rääkida, kas vahepeal kippusid intervjuud lõpmatuseni kestma, sest mälestusi on nii palju, kas oli ka midagi sellest, mida oma nime alt ei soovitud avaldada või kas oli mingeid mälestusi, mis olid sinu jaoks täiesti üllatavad?
 
Mul on hea meel, et alustasin raamatu jaoks materjali kogumist just veel elavatelt vanematelt kohalikelt elanikelt. See oli võidujooks ajaga, sest mitmed, keda ka oleks küsitleda tahtnud, olid kas just meie seast lahkunud või väga kehva tervisega. Õnneks sain enamike inimestega siiski jutule. Kuna enamik küsitletutest mind juba lapsest saati tundis, siis võeti mind lahkesti vastu. Mõnikord ütles intervjueeritav, et „oh, mina ei oska midagi rääkida“ või „keda see ikka huvitab“, kuid minu osavalt esitatud küsimuste ja meelitamise peale sai kirja väärtuslik informatsioon. Inimesi sai külastatud rohkem kui korra ja kõik eelnevalt lindistatud ja kirja pandud jutt sai veel mitu korda inimesega üle kontrollitud ning küsitavused parandatud. Oli ka juhtumeid, kui keelduti üldse mälestusi jagamast, kuna möödunud mälestused minevikust kiskunuks lahti vanad haavad. Sel juhul jätsin inimese loomulikult kohe rahule. 
 
Mida rohkem inimesi külastasin, seda rohkem sain infot möödunu kohta. Paljud asjad hakkasid juttudes korduma, kuid igaühelt sain kaasa jälle midagi uut. Elavad mälestused on midagi palju enamat kui lihtsalt arhiivist välja kaevatud ajaloolised andmed. Sain oma kodukandi kohta teada selliseid asju,  mida poleks osanud ka unes näha.
 
Samuti oli kohtumiste juures tore see, et inimesed, kellega kohtusin, andsid lisaks oma mälestusele mulle raamatu tarvis kasutada ka hulgaliselt hinnalist fotomaterjali. Oli õnn, et inimesed veel tundsid ära fotodel olevad isikud, sündmused, kohad ja ajad. Oleks osade inimeste külastamine jäänud kasvõi aasta-paar hilisemaks, oleks suur hulk raamatusse nüüdseks jõudvaid pilte lihtsalt ühed mitte midagi konkreetset ütlevad allikad.
 
Muide huvi kodukandi ajaloo vastu tekkis vestlustest naabrimehe Oskar Tammsaluga. Siin fotol oleme 20 aasta tagasi tema sünnikodus Kotlepi talu uues elumajas.
 
 
Raamatu koostamine võttis sul üle 3 aasta. See on päris pikk aeg. Kas alustades raamatu kirjutamist kujutasid ette, et see võtab nii kaua aega?
 
Kui raamatut kirjutama hakkasin, lootsin, et saan selle valmis nii kahe-kolme aastaga. Siiski läks aega peaaegu kaks korda kauem. Vahepeal, mitmete tagasilöökide ja raskuste ilmnedes, hakkas isegi motivatsioon kaduma. Siiski olid mitmed lähedased mulle toeks ja andsid jõudu raamat ikka lõpuni kirjutada. 
 
Kogusid kampaania esimese kahe-kolme päevaga juba pool eesmärgist, siis aga tempo aeglustus. Kuidas esimesed toetajad kampaania juurde jõudsid ja millised on plaanid promomise osas, et summa täis saaks?
 
Umbes aasta tagasi tutvustasin Facebooki „Kakumäe elanikud“ grupis esimest korda oma raamatu ideed. Väga paljud reageerisid postitusele ja tagasiside oli väga positiivne. Pool aastat tagasi küsisin samas grupis juba konkreetsemalt seda, kui paljud oleksid nõus tulevikus raamatut endale ka päriselt soetama. Jällegi oli sadu vastajaid, kes raamatut endale soetada soovisid. 

Möödunud talvel sai külastatud ja kohtutud mitmete kohalike ettevõtjatega, kes raamatu ilmumise toetuseks ka oma panuse andsid.

Et aga lõplikku summat kokku saada, siis avaldasin enda projekti tutvustuse ka „Hooandja“ kodulehel. Esimesteks annetajateks on olnud inimesed, kes seda juba ammu teha on soovinud ning samuti need, kes „Kakumäe elanikud“ Facebooki grupis asjaga varemalt kursis on olnud. Natukene on veel raha täissummast puudu, kuid loodan, et uudis raamatu kohta levib nii suust suhu kui ka Interneti keskkondades. Samuti püüan veel ise toetuse saamiseks reklaami teha.