Lapsepõlves öeldi mulle: "Sa ei ole nii musikaalne kui sinu vend, sina ei laula". Uskusin seda aastakümmneid. Kuuekümneaastaselt julgesin alustada laulmisega. Olen ellu viimas oma esimest projekti: CD ja vinüülplaat. Olen plaadi valmimise meeskonda kaasanud kaks viiuliga meest, heliloojad ja muusikud, Tõnu Raadiku ja Vello Toomemetsa.
Aili Valb31 august 2026
Anonüümne30 august 2026
Anonüümne31 august 2026
Eva Remmel 30 august 2026
Signe Lensment29 august 2026
Anonüümne30 august 2026
Heli Raidla29 august 2026
Kati Rahnel31 august 2026
tiia oherjus30 august 2026
Anonüümne28 august 2026
Anonüümne30 august 2026
Kaja Stimmer31 august 2026
Anonüümne30 august 2026
Anonüümne30 august 2026
Anonüümne28 august 2026
Riin Kersalu30 august 2026
Anonüümne30 august 2026
Jüri Raidla30 august 2026
Anonüümne28 august 2026
Ruth Plaum28 august 2026
Anonüümne28 august 2026
kristiina Härms30 august 2026
Anonüümne28 august 2026
Terje Niit28 august 2026
Urut Kersalu29 august 2026
Anonüümne29 august 2026
Signe T.28 august 2026
Anneli Leima31 august 2026
Kampaania autor
iivi ilja
Mind on kunagi iseloomustatud lausega "Teda on pigem rohkem, kui vähem". Kindlasti on neid hetki, kus ma sellega nõustun.
Tavapäraselt on inimesed, kes laulavad, on teinud seda lapsest saati. Mina leidsin juhuse tahtel oma hääle ja laulmise natuke enne kuuekümnendat sünnipäeva. Minusse oli lapsena istutatud lause, et ma ei oska laulda. Laulmisest sai minu hobi ja nüüd olen jõudnud selleni, et tahan oma hääle salvestada plaadile ja jagada seda oma sõprade, sugulastega ja nende inimestega, kes armastavad eestikeelset laulu.
Peale laulmise tegelen ka fotograafiaga. Olen neljal aastal osalenud Pärnu iga-aastasel FotoFestil, kus on minu fotosid eksponeeritud. 2025. aastal pälvis üks minu fotodest publiku lemmikuna II koha. Oli tore teadmine, et minu jäädvustatud hetk, läks inimestele korda.
Olen tegelenud ka filmiklippide monteerimisega ning koos ChatGPT-ga valmis minu esimene muusikavideo Rõõmusbändi „Papagoi“ laulule, mida saab vaadata järgnevalt lingilt. https://www.youtube.com/watch?v=vxkXHkluD_k
Mul on suur armastus tekstiili, niidi ja nõela vastu. Nende koostöös toimub nähtamatu ja nähtav riiete parandamine. Jaapanist pärit tehnika, Sashiko, on imeline. See on sarnane vanaaja Eesti paikamisele, aga jaapanlased on osanud sellest teha kunstiliigi, mis köidab inimesi üle maailma.
Olen luulet kirjutanud ka varem, aga praeguse luule kirjutamine sai alguse sellest, et emotsioonid, mis tekkisid laulude salvestamisel, olid nii intensiivsed, et oli soov need kohe enda jaoks kirja panna. Luuleread sündisid minu kõhklustest ja kahtlustest.
Sellel plaadil, mille loomist olen alustanud, saavad esimest korda kokku minu hääl, fotod ja minu kirjutatud mõtted ning, kõlab minu venna, Vello Toomemetsa, helilooming minu esituses.
Plaadi nimilugu "Järveveel" muusika kirjutas Vello Toomemets aastal 1996, kui mina ei teadnud veel laulmisest midagi. Kindlasti ta ei aimanud, et ma seda laulu kunagi laulan, ja et ma üldse laulan ....
Luuleread minu salvestustee alguse emotsioonidest:
Vaikus istub mu kõrval toolil,
sõnad on tasa, nad magavad veel.
Kas ma ühel päeval julgen neile otsa vaadata?
Kas hääl tuleb täna tagasi?
Mis siis, kui ta seekord ei tule?
Mis siis, kui sametised tiivad anti ainult korraks?
Tiivad mäletavad rohkem kui mina.
*****
Kes sosistas mu häälde tuule
ja hinge tillukese taeva?
Kes kinkis tagasi tiivad,
mis magasid vaikselt mu sees.
Miski puudutas häält nii vaikselt,
et süda kuulis enne kui mina.
Kas ma aiman, pärast esimest lendu
ei mahu tiivad enam puuri tagasi.
***
Võiks jääda üks helin,
et nad teaks, ma ei otsinud tiibu.
Ei aimanud neid helinaid endas,
hääl ei ole enam külaline.
Harjun alles mõttega,
et vahel võibki
enne maandumist, natuke lennata.