Toimetaja eilsest kirjast:

Blogija Kanadast on leidnud soojad sõnad  autori eelmise raamatu "Esimesed sada.Segadus" kohta:

 Lugesin Lendkonna "Esimesed sada, segadus" uuesti üle. Nii palju tuttavat ehkki nüanssides erinevat. Olles kaua moodsast Eesti kirjandusest suht isoleeritud ei tea on teisigi sarnaseid sellest ajajärgust raamatuid või mitte. Minu jaoks igatahes esimene taoline, igati tervitatav üritus jäädvustamaks meie noorusaega suht ehedalt ja proosaliselt nii nagu see oli.

Lõiguke viimasest peatükist:

Lõikasin haavatul püksid lõhki, küllap keegi relvavend oli neid üritanud üle žguti jalast tirida, tehes sellega üksnes kahju. Reiel oli mitu korbatanud vere- ja mullaseguse haavalapiga kaetud sisenemishaava, millest immitses verd. Vereringe veel toimis, pidin rõhu üleval hoidma – kõrgema etapi meedikud hoolitsevad kildude eest. Tõmbasin manseti ümber käsivarre, pulss oli üle sajakahekümne ja nõrk, vererõhk 80/50. Verekaotus tundus suur.

„Füsioloogiline jooksma,” kamandasin tudengeid. „Kanüüli oskad panna?”

Poiss raputas pead. Kasutasin käsivarre paljastamiseks taas kääre ja torkasin kanüüli veeni. Patsient oli pikk mees, jalad ulatusid üle lauaääre. Kamoga kaetud nägu oli pinges ja kahvatu, laup pärlendas. Sain alles nüüd aru, et tegu minuvanuse mehega. Kus me tegevvägi on? – mõtlesin. Kaitseliidu ätt.

Hingamine oli patsiendil pinnapealne, rinnak peaaegu ei liikunud. Nullverd mul polnud, õigupoolest polnud mul mingit verd. Minu esimese etapi telgike oli üksnes esmaabiks ja kohe edasi. See „kohe edasi” seisis medivac’i taga. Kuna kontakt oli ohvriterohke, üritati esmalt haavatud, sealhulgas venelased, kontaktjoonelt ära esimese etapi medpunkti vedada. Ilmselt kartsid staabimehed uut rünnakut. Praegu polnud mul transporti võtta ja küsida polnud ka aega.

„Vabandage.”

Pöörasin järsult. Selja tagant oli ligi hiilinud üks tudengitest.

„See reiehaavaga vajab vist vereülekannet.”

„Ära sa märgi,” kommenteerisin eluaegse meediku rahuga. „Ja mis oleks lahendus su arust?”

„Mul on nullveri,” teatas noormees ja kahvatas.

Sain aru, et arstiks see poiss küll ei saa. Sekundi mõtlesin ja otsustasin:

„Veen paljaks, viska pikali.”

Tudeng veeretas teise raami haavatule lähemale ning keeras end pikali. Kamandasin teise poisi appi ja pool liitrit verd jooksis kotti, mille kohe teisele statiivile tõstsin ja haavatule veeni surasin. Läksin korraks telgist välja ja kuulatasin. Tundus, et vaenlane on tagasi tõmmanud, valitses õnnis vaikus.

„Doktor, doktor,” kostus medvennalt, „ta avas silmad!”

Ma ei ole mingi doktor, tahtsin esmalt käratada, aga jätsin selle enda teada ning tormasin telki. Haavatu silmad värelesid, sain aru, et pilt ei fokusseeru. Kergitasin laugu, pupillid reageerisid.

„Ehk jääb ellu,” otsustasin ja soputasin verekotti.

Pool oli veel varuks. Füsioloogiline lahus jooksis kah kenasti.